Monte Alban ja muu

Kuupäevadest pole halli aimugi, kõik läheb nii kiiresti siin, iga päev saan nii-nii palju uusi teadmisi, näen uusi paiku ja õpin uusi sõnu.

Ühesõnaga...Üleeile hommikul läksime peredega plazasse. Ostukeskusesse. Istusime restorani maha ja lihtsalt olime ja sõime. Vahepeal käisime tüdrukutega mööda poode ka aga no tengo mucho dinero ja seetõttu ei ostnud midagi. Aga jah, siin nagu kodus vist eriti ei taheta olla, nagu olen aru saanud. Kogu aeg ikka käiakse kuskil ja tullakse koju alles hilja õhtul. Aa ja oma pere ja sugulaste hulgas olen tähele pannud ka seda, et kogu aeg on kõigil unepausid. Isegi plazas nägin, kuidas Armando tukkus :D Ja isegi ostukeskustes näidatakse seebikaid:D Aga ei, muidu on seal kõik väga väga euroopapärane ja riided ning eriti jalanõud on Eesti hindadega võrreldes odavamad. 

Lisaks kõigile megamaitsvatele Mehhiko toitudele olen enda jaoks veel ühe lemmiku avastanud- külmutatud jogurt. Kuna Eestisse jõudis see alles suhteliselt hiljuti, polnud seda varem söönud aga viimastel päevadel ikka on läinud seda päriiiis palju. No aitab lobast, kirjutan eilsest päevast ka.

Hommikul äratas hostema mind ja Elenat ülesse ning läksime Armando, ta pruudi Lisi, Sergio ja  Elenaga Monte Albani. Aga ei, mitte turistidele mõeldud teed pidi. Kuna mägi asub mu sugulaste kodu kõrval, siis me muidugi ronisime sinna otsa. Teekond oli ikka päris-päris pikk ja väsitav. Päike täiega kõrvetas ja ikka nõudis päris korralikku eneseületamist sinna ülesse jõudmine. Aga kui lõpuks seal olime, oli see varasem pingutus end ikka täiega väärt. Väga uhke oli see kõik seal. Zapoteekide tsivilisatsioon oli seal kunagi ammu-ammu. Turiste oli palju. Koha peal veetsime ehk umbes kaks tundi, pärast ostsime kohalikust suveniiriturult ka paar asja ning tulime tagasi bussiga. Küll see oli kerge. Aga ega rohkem polegi sellest kirjutada, lihtsalt mulle megalt meeldis seal üleval.

Korraks käisime linna peal, siis tulime tüdrukutega koju ära. Siin saime ka viis minutit olla, seejärel läksime Alexi korterisse peredega. Sõime ja vanematel oli väike peo moodi asi. Karaokede ja asjadega. Ma ei tea, mitu korda ma omal selle õhtu jooksul marki täis tegin, kui mind jälle tantsima ja laulma tariti. Aga noh vähemalt oli lõbus ja nüüd tunnen end oma vahetuspere- ja sugulaste seltskonnas mugavamalt. Edgar ka eile rääkis mulle, et olen ikka osa perest ja kui keegi tahab mulle näiteks kinki teha või midagi, siis ma lihtsalt ei tohi keelduda. On ebaviisakuse märk või midagi. Ja üldse kuulsin ta käest igast huvitavaid asju Mehhiko ja Lagunase traditsioonide, pere ja kõige muu kohta. Elena läks ka tagasi oma linna. Hakkasime päris hästi läbi saama ja veidi kahju oli, et ta ära läks, aga varsti näeme uuesti. Koju jõudes langesin voodile, kuna ma olin taaskord nii-nii väsinuuuud! 

Täna läheme tagasi Lagunasesse. Viis tundi bussisõitu ja kurivilisi mägiteid, kuid ehk elan ikka üle. Õhtul ehk saan teiste vahetusõpilastega ka kokku. Vaatab.