Sunday, September 23, 2012

Teisipäev-neljapäev


KOLMAPÄEVAL KIRJUTATUDEile ehk teisipäeval oli koolis vägagi meeldiv. Mulle meeldib see, et enam ei ole miljonit inimest kukil, vaid lihtsalt on tekkinud juba sellised inimesed, kellega rohkem aega veedan ja lisaks meeldib mulle see, kui näiteks ma arvutiklassi tundi või sööma jalutan ning siis inimesed rääkima tulevad ja igale poole kutsuvad. Kuigi ma eile jälle jutustasin ühe vaba tunni ajal niimoodi, et pool klassi ümber oli ja see oli ka väga meeldiv tegelt, sest juba saan nendega paremini läbi, enamasti mõistan neid ja nemad niisamuti mind. Maria Inez kutsus mind õhtuks jaripeole. Kuigi polnud õrna aimugi, mida see endast kujutada võiks, olin kohe nõus, kuid hostemalt pidin ka loa õhtul veel küsima. Saigi siis kokku lepitud, et mu klassivend Alfredo, kes Lagunase poolt ka sinna minema pidi, tuleb pool 5 mu juurest läbi ja koos läheme. Kui ta siia jõudis, luges ema Vero talle ikka kõik sõnad nii peale, kui veel lugeda saakski:D Nagu ma temaga mingile kohtingule oleks läinud...haha. Küsis ikka, et kes ta pere on ja telefoninumbrit ja a-la „mu tütart ära üksinda jäta, kanna hoolt ja hoia silm peal“ ma ei tea, mida nad veel rääkisid, aga ma jõudsin veel kiirelt süüagi...Muidu ta sõber Victor oli ka.
Jaripeo ehk siis põhimõtteliselt rodeo toimus Santo Domingos, siit umbes 10 km kaugusel ja läksime taksoga, nagu ikka harjund olen...üldse ei tulnd pähegi, et küsimuse peale, et millega minna, oleks vastuseks võinud anda soodsama variandi, nagu näiteks buss või camioneta. Aga oh well. Seal võtsime ka muidugi mototaksi ehk tuk-tuki, kus koos juhiga oli kokku 6 inimest, imestama paneb see Mehhiko ikka. Ükspäev sõitsime põrnikaga, kus oli 8 inimest sees...
Igatahes kohale jõudes sain Maria Ineziga kokku. Olime Alfredost ja Victorist eemal. Jutustasime, kuulasime bändi ja vaatasime showd. Uskumatu, aga mulle isegi meeldis. Tahtsin enne minekut kaa kauboi riided selga panna, aga no pole midagi vajalikku peale teksade ju. Ja noh siinkohal ei saa lihtsalt kuidagi mainimata jätta seda, et kõik need nooremad kutid või mehed, kes sellest rodeost osa võtsid või pullidega taidlesid, olid päriselt lihtsalt nagu seebikast välja astund...
Vahepeal käisime Ineziga veel korra süüa toomas ja ta kutiga rääkimas, siis oli juba Alfredol paanika lahti, et kus ma kadusin:D
Ma nägin ainult kolme võistlejat, sest vahepeal olid nii pikad pausid ja pidin kell pool 7 kodus olema. Kuuest hakkasime siis sealt platsilt liikuma poistega ja no sealt Santo Domingost ikka annab taksot või kasvõi camionetatki leida ju...Otsisime ja otsisime, lõpuks, kui kell 18.35 oli  ning Alfredo juba jumala närvis, siis ütles üks nende tuttav tuk-tuki juht, et kutsub nende teise sõbra meile järgi ja, et Lagunasesse saaksime 100 peeso eest. Kuna mu hostema klassivenna nii ära hirmutanud oli, oli ta selle summaga nõus..Auto millalgil jõudis ka ja tema suust tuli ainult „muy rapido, por favor“....ja nooo oli ikka ka väga kiire ning iga kurvi peal oli mul päris suur hirm ikka, et mingi romuga kokku põrkame ja surma saame. Lagunases ei julgend Alfredo mu majja tullagi, ikka täiega kartis vist, sest mingi 40 minutit hiljem jõudsime, mul oli ikka alates Santo Domingost nii naljakas vaadata ta põdemist ja kuna ise ka sel päeval oma koju saamise eest ei vastutand, oli mul ikka eriti naljakas veel...Aga muidugi oli mu hostema zumbas ja midagi ei juhtund ning probleeme ei tekkind:D
Hommikul klassis kõik ikka teadsid kõik detailid ära, ning kõik taaskord arvasid, et meil deit oli vist, sest ega noh, kes ei teaks siis, et ma tollele kutile meeldin....ah siin üldse kõik on kõigisse enda meelest kogu aeg nii armunud, et ei teaks, mis kõik ära teeks ja siin nad ka julgevad seda tunnistada...oleks Eestis ka veerandi võrragi rohkem niimoodi, oleks elu palju kergem kohe:D
Täna oli ka koolis päris tore taaskord kuigi mingeid igavaid tunde on nendesse kolmapäevadesse ikka nii palju sattunud. Aaaa haahaha  eelmisel päeval kõik tahtsid, et ma pilte näitaks neile oma sõpradest ja perest ja mu vennast KRISTJANIST:D Võtsingi siis mõned fotod kaasa ja noh Kriss, kui sa Mehhikosse tuleksid, oleks tudrukud sabas vist:D
Tundide lõppedes läksin paari sõbrannaga tantsima. Ma ei tea, mis tants see oli, mida õppisime. Ma arvasin, et cumbia, mu partner ütles, et salsa....mis see kohe kindlasti polnud ning Yali ütles, et merengue. Aga nohhh, eks kuidagi lõpuks tuli kah, sammud meeles ja nüüd reedel veel harjutame seda, siis vaja lihtsalt tantsida, tantsida, tantsida, et ikka sujuvalt asja käppa saaks:) Kuigi asi seal klassis pole väga meeldiv, selles suhtes, et õpetaja näitab liigutusi kuidagi seljataga ja peeglit pole ja mis kõik eks, siis juhuslikult sain omale partneriks päris hea tantsija, kes mind ikka vahepeal hädast välja aitas ka. Kuigi ta on must lühem... 
Koju tulles tegin mitte midagi. Täna pole energiat end välja vedamaks...Tahaks lihtsalt oma toas olla ja magada, õues sajab ka. Lisaks on mu seelik ikka veel pikk ja kas ma tõesti pean ise käärid ja õmblusmasina kätte võtma, et ikka see õmblus seal seeliku alumises osas eriti kõver jääks või? Ja üldse, miks nad ei tee lühemaid seelikuid, kui absoluutselt kõik tüdrukud need kodus hiljem endale sobivaks õmblema peavad...ma ei liialda siinkohal, lihtsalt kõik on need ise lühikeseks teinud. Ja ma käin oma maani seelikus ringi:D
NELJAPÄEVAL KIRJUTATUD: Kool algas õnneks kell 8, ma ikka täiega uinusin seal koolis, ilm oli esimest korda selline hall siin, kuigi temperatuurid olid ikka kõrged. Kõik olid kuidagi uimased, kurnatud ja väsinud, vahetundides ka midagi erakordselt põnevat ei toimund. Vahepeal ikka nalja sai kaa ja tore oli, pooled klassiõed ja võõrad tüdrukudki pakkusid, et võivad mu seeliku ise lühemaks teha....oh jumal, selle seelikuga olen ma seitse korda veel rohkem tähelepanu keskpunktis vist, kui muidu olin, kuigi nohhhh, nädalavahetusel ma pean midagi välja  mõtlema, et see ikka normaalseks saada.
Käisin ka supermarketis, leidsin ÜHTE sorti šokolaadi poest  ja tuju muutus kohe heaks. Tee peal nägin klassivendasid, kellega jutustasin natuke ja koju tulles pidin pettuma selles šokolaadis kahjuks...See on nagu kõva aga samas pude, see on tükiline, suhkruterad krõbisevad hamba all ja üldse liiga magus on...miks ma ei imesta, et kõigile siin Eesti šokolaad nii palju lihtsalt maitses...ja ma nii väga lihtsalt tahan, et keegi mulle mõned tahvlikesed Kalevi šoksi ja tõmmu komme saadaks. Šokolaade, kooke ja kõike muud magusat igatsen paljupalju.
Homse kohta veel midagi ei tea, aga laupäev läheb vist veits kiireks, kuna hommikul kell 9 kutsus Caro mind mingile konverentsile ja viisakas oleks vist ikka minna. Siis pidin veel sõbrannadega jõkke ujuma minema ja mingi kolm nädalat vähemalt planeerime seda, sest no vähe ma ei tahaks juba selge ja läbipaistva sooja veega jões ujuda või...aga kuna Eesti toitudega pean kella kolmeks valmis saama, siis vist väga hästi jälle ei jõua, sest hiljem pidavat vesi külm olema. Hahaa nende jaoks on ülisoe Lagunase basseinivesi ka külm. Aga jah, täpselt ei teagi, mida siis valmistan, sest esiteks ma pole nii hea kokk, et mingi liha või kalaga mässama hakata ning loodaks, et äkki saan selle koorese lõhesupi materjalid siit poest kätte ja samuti ühe kihilise salati omad. Ja midagi magusat tahan ka kindlalt teha. Vaatab.
Õhtul olen peole kutsutud aga päris igale poole ka end vedada ei julge vist. Eks uurin ja vaatan, mis seltskond sinna kokku minemas on ja siis otsustan.
Lisaks lihtsalt pean ütlema, et aeg läheb siin NII kiiresti. Kui ma Eestis käisin iga päev ringi korrutades ja korrutades, et „appi juba jällleeee reede, jeee“ ja „aeg läheb ikka niiiiiiii kiiresti, uskumatu“, siis siin läheb see ikka väga palju kiiremini. Olen kahte õudusunenägu näinud, kuidas mul vahetusaasta juba läbi on ja oh jumal, seda küll ei taha...
Kodu igatsen natuke ja sõpru ka veidi. Mingitel väga random hetkedel tulevad täiesti lambikad Eesti sõprade räägitud naljad või koos tehtud pullid meelde, ja siis lihtsalt naeran oma ette. Aga endiselt siiamaani on kõik hea. Veits rutiinne on juba aga noh, seda ju igal pool ja ELOlgi räägiti, et pärast esimest kuud tekibki rutiin ja selline tunne, et nagu midagi väga põnevat enam ei toimu. Aga varsti see möödub, sest inimestega saan lähedamaks, siinsete sõpradega hakkan paremini läbi saama ja siis muutub elu ka ehk põnevamaks. Kuigi ega ma ei väida, et see praegu põnev pole. Vägagi on, hahaha:D
Nüüd lähen joon oma õhtukohvi ja pärast üheksat saan oma teise kooli sõpradega kokku arvatavasti:)
Olge teie ikka tublid edasi ja pidage seal sügises vastu!

Maria Ineziga

Pettunud selles abuelita šokolaadis kahjuks



See Santo Domingo küla mulle üldse ei meeldinud, tänavad on väga koledad ja prügised ja üldse ei imesta, miks mind sinna peole ei lubata:D






No comments:

Post a Comment