Friday, June 7, 2013

Cancun, 1. päev. Teekond ja Õhtu Hotellis

Imelisest YFU aastalõpu reisist on juba varsti pea, et nädal möödas ning siiani pole ma sellekohaste postitustega algust teinud. Põhjus siiski olemas, isegi kaks. Ühest küljest valdab mind praegu täielik ajanappus, sest vahetusaastat on alla kolme nädala (!!!!!????) järele jäänud ja tahan ringi liikuda, sõprade  ning perega koos olemist nautida ja veel kõigest viimast võtta. Blogi on hetkel teisejärguliseks jäänud. Teine põhjus on see, et reisil varastati (või ehk ise kaotasin..?) kaamera ära ning nüüd olengi tasapisi siin oodanud, et teistelt pilte laekuks, sest kellele ikka pelgalt tekstipostitused meeldiksid eks... Siiski, kohe ära öeldes, et neid lisapildipostitusi hakkab kindlasti veel tulema.

Ühesõnaga. 25. mail kell 10.30 oli Niklase pere koos Katinkaga mul maja ees, et meid autoga Matiasesse viia. Seal ootasime kusagil 45 minutit bussi, mis meid Juchitani viiks ning pooleteist tunni pärast olimegi kohal. Mehhikos tuleb enne bussisõite pagas ära registreerida- antakse erinevad lipikud ja sildid ning eraldi töölised kannavad kohvrite eest ilusti hoolt. Dokumentatsioonipunkti juures nägime Juchitanis elavat Norra vahetusõpilast Ingerit, kes samuti oli bussisõidu kasuks otsustanud. Viimased pool tundi jutustasimegi kõik neljakesi ja olime mega elevil reisi pärast. Ostsime veel süüa bussi, ajakirjad ja kõik vajalikud asjad, sest ees oli ootamas ju 22- tunnine bussisõit siiski. Mehhiko on suur :D.

Sõit väga hull polnudki, öösel magasin, korraks käisid sõdurid kontrollimas, ega kellegil narkootikume kaasas pole ja selgi ajal poolenisti magasin. Ah, jah. Muidugi unustasin mainida, et enne sõitu läks mu iPod katki (hiljem pärast reisi kodus sain siiski uuesti tööle õnneks) ning seega terve selle sõidu vältel muusikat kuulata ei saanud, oh jah. Küll aga pandi palju filme ja aeg läks kiiresti, arvestades seda, et kõige pikem paus oli 15 minutit, kui meil bussi vahetada tuli.

Üks asi siiski nende bussisõitude ajal siin Mehhikos mind tõeliselt häirib. Ventilatsioon pannakse niimoodi puhuma, et täiesti jube. Iga bussisõidu ajal värisen, nagu ma ei tea kes ja kujutage ette, 22 tundi selles külmas istuda. Niklas mu kõrval oli veel haige kah oma nohuga ja korrutas kogu aeg, et niimoodi ei saagi terveks ja peab terve reisi aja nüüd haige olema. Okei, natuke häiris aga hakkama sai :D

Hommikul, kui silmad lahti tegin, nägin, et oleme Tulumi terminalis!!! Tulum... Hakkasime sihtpunktile üha lähedamale jõudma. Sealt veel Playa del Carmen ja kõik sellised ilusad kohad eks. Ehk kümne ajal jõudsime Cancuni bussiterminali. Sealt võtsime neljakesi takso lennujaama suunas, kus teiste vahetusõpilastega kokku pidime saama. Takso maksis 250 peesot, natukene kallis aga siiski küllaltki mõistlik minu meelest. Kilomeetreid oli 25.

Terminalis olime vähem, kui poole tunni pärast ja kohe said kõik vahetusõpilased läbi kallistatud ning jäime teisi ootamas. Käisin veel Tai Yingi ja Belgia Tatianaga crepasid söömas....kõige odavam toit, mis leida võis, aga ikka nii kallis. Kõik seal lennujaamas on meeletult kallis, silmad olid ikka nii suured peas kogu aeg. Ja siis hiljem, kui OXXOsse jõudsime, ei jõudnud ära imestada, kõik tundus niii odav. OXXO on minisupermarket, veits meenutab Statoili aga kõik on odavam, kui päris supermarketis. Eelviimasel päeval, kui orientatsioonil küsiti, et mida Mehhikost igatsema hakati, ütlesid Rootsi kutid, et OXXOt :D :D Soooo true! 

Ühesõnaga pidime veel kaua-kaua ootama, viimasena saabus Norra Kristin kell pool 5. Väga tüdimust tekitas see ootamine, ühel hetkel läksime lihtsalt Šveitsi Noemi ja Yingiga terminali ette ja lamasime muru peal, jutustasime ja jutustasime...Muidugi ka Jasminiga said jälle ühe nädala jooksul tekkinud uued uudised üksteisele edastatud ja niimoodi see aeg läks. Terve reisi olingi Jasminiga koos. Alati. Nagu sukk ja saabas :D Ausalt, kui enne reisi oli ta mulle  niii kallis ja nii super hea sõbranna, siis praegu ma ei tea...Meie sõprus sai veel veel veel tugevamaks ja pärast reisi hüvasti jätmise ajal olime me ainukesed kaks, kes nutsid. Keegi vabatahtlikest veel naersid, me kaks, et "Aga me ei näe ju üksteist enaaaaam"...Siiski siiski, kui midagi eluliselt olulist vahele ei tule, siis on enam, kui kindel, et ta mulle sügisel Eestisse külla juba :) 

Kui lõpuks terminalis kõik oodatud said, suundusime linna poole, mille nimi oli Valladolid. Selline küllaltki pisike koht, kuid superilus. Hästi koloniaalne ja hispaaniapärane linn. Meil oli pool tundi aega enne tervitusõhtusööki. Läksime tubadesse ning panime end kiiresti valmis. Ma sain samasse tuppa brasiillase Isadoraga. Alguses mõtlesin, et selline vaikne tüdruk, aga polnud ta midagi :D Super lahe inimene!! Alguses Jasminiga veits jonnisime, et samasse tuppa ei saanud, aga noh, kujunes ikka niimoodi, et ta oli kogu aeg meie toas ja KÕIK arvasid, et me olemegi toaakaaslased. 

Valladolidi hotellis olime kokku 4 ööd. Kui end ära värskendasime, jooksime Jasminiga katuseterassile, kus jäime õhtusööki ootama, samal ajal vaadates suuuuurt Cruz Azul vs America jalgpallimängu. Tõelised fännid. Meie meeskonnal läks nii hästi ja lõpuks viimastel minutitel lõi America 2 väravat, seejärel oli viigiseis, aeg oli penaltite jaoks ja Cruz Azul kaotas. Nii ulme tundus see kõik, ma olin mängu ikka nii sisse süvenenud. Hiljem saatsime Gutyle endast Jasminiga pilte ja sõnumeid, et ta ikka kurb poleks ja väga palju ei nutaks, et me oleme ses olukorras temaga ja mis kõik. Ta reaalselt kõige suurem fänn üldse vist.

Söök oli selline...hmm...teistmoodi. Piirkonna kohaliku roaga oli tegemist, pole õrna aimugi, mis selle nimi oli. Aga banaanilehe sees mingi kana-kala-tomati, ma ei tea, mis asi, ühed tostada moodi asjad, ainult et tortilla polnud maisi- vaid mingist teisest taignast. Päris huvitav.

Pärast söömist oli väike kogunemine, kus meile anti YFU käepael ja seljakott, seejärel käisime Jasminiga korra õues ja tulime minu ja Isadora tuppa ära. Panime teleka tööle ja enda üllatuseks leidsime mõlema lemmikmuusikakanali Bandamaxi. Kui toas olime, siis kogu aeg see kanal mängis kõval häälel. Seal laseb 24/7 banda muusikat. Oh...Isadora vist natuke tüdines, kuna Monterreys pole bandaga kokku puutunud. Mis ime...suurimad grupid tulevadki sealt ju. Aga ütles, et talle kah meeldis ikka :) Siis tantsisimegi ja laulsimegi ja varsti avastasime, et meie toal on rõdu. See andis ikka väga palju plusspunkte, igas mõttes :D

Sel ööl meile vaba aega ei antud, et linnaga tutvuma minna, jutustasimegi kolmekesi ja kahekesi ja hiljem ka teiste YFUkatega fuajees ja niimoodi see õhtu läks. Magama saime poole nelja ajal ja hommikul pool 8 oli juba hommikusöök, jess :)


Esimene hotell

No comments:

Post a Comment